Sõprus ja sõbrad. (Kirjand)

Näita mulle, millised on su sõbrad ja ma ütlen, kes sa ise oled – sellele küsimusele on tänapäeval raskem vastata, kui tundub esmapilgul. Nimelt seetõttu, et sõpruse tõlgendamisel minnakse ikka ja jälle eksiteele. Nüüdisajal on sõbra tiitel juba pea igal inimesel, kellega läbi käid või ringi liigud, kuna see tähendab ju igaühele eriasja – ühele raha, teisele niisama mõnusat äraolemist.
Sõpru kiputakse mingil teadmata põhjusel valima välimuse ja ka riietusstiili järgi. Kuigi esmamulje on oluline, ei saa seda kujundada välimuse kaudu – soliidne või moekas riietus ei tee veel head suhtlejat. Boheemlane aga võib olla tõeline geenius – välimuse korratusega viitab ta seesmistele väärtustele.
On väärtusi, mida sõpruses juba aegade hämarusest on hinnatud, ning peetakse lugu tänapäevalgi. Eelkõige on oluline ausus ja otsekohesus – nii teiste kui ka iseenda vastu. Olles avameelne omavaheliste pingete suhtes, on võimalik hakata püüdlema lahenduste poole. Ent samas ei saa ka end koos oma huvidega tahaplaanile unustada, kuna oma elu tahab ka elamist. Ja kuigi ette tuleb olukordi, kus pigem püütakse tegelda teiste kui enda probleemidega, peab tunnistama, et primaarne, kelle käekäigu eest inimene peab hoolt kandma, on tema ise. Mitte ka päris nii, et jätta sõber, kus see ja teine, vaid lihtsalt iga asi omal ajal. Omamoodi paneb ju proovile sõpruse - tugev sõprus saab üle nii tulest kui jääst.
Ent kas tõelist sõpra võib tunda siiski vaid hädas? Igaüks peaks olema valiv oma sõprade suhtes ning kuna nemad võivad osutuda saatuslikuks sinu tuleviku suhtes, tuleks latt võimalikult kõrgele seada. Vastastikune täiendamine mängib suurt rolli, kuna esialgu veel pea tühised eriarvamused võivad muudkui suuremaks käriseda ning kui midagi ette ei võeta, pole sõprusest varsti enam halligi järel. Mõistsin seda, kui paar-kolm aastat tagasi said mu „sõbrad“ teada, et loen raamatuid, mis olevat nii out. Mõistagi sattusin kohe terava tule alla. Kuid järsku, nagu välk selgest taevast, astus mu kaitseks välja meie „kamba“ olulisemaid päid ning teatas täie südamerahuga, et ka tema ammutab tarkust raamatuist. Neil päevil polnud sellest suurt lugu, kuid praegu, olles juba isiksus, on kontrastid me vahel nii suureks läinud, et sõprus on vaevumärgatav – oleme langenud nii-öelda „lihtsalt kaaslaste“ tasemele. Kuid lootus jääb... Hädana võib tõlgendada ka sõbra kohalolekut rasketel aegadel. Mängu tuleb usaldus, kuna hea sõber peab olema ka hea kuulaja ning oskama pidada suu kinni nende asjade kohapealt, mis pole mõeldud teiste kõrvadele. Kohati on vastassoo esindaja isegi parem kuulaja, kellelega avatult rääkida. Samuti parem õlg, mille najal nutta. Selliste isikute jaoks on eraldi termin – semu.
Palju on diskuteeritud kahe vastassugupoole vahelisest sõprusest. Mõnede arvates on see võimalik vaid juhul, kui üks osapool on homoseksuaalne, kuna vastasel korral oleks tegu ju armastusega. Teiste meelest (sealhulgas minu) on ju igati võimalik, et tema ja temake on vaid sõbrad. Kuna sõprusest armastuseni on vaid üks samm, siis rääkigem ka natuke nende kahe seotusest. Kui kõik on kahe armunu vahel läbi ning on lahkuminekuhetk, on juba üldtuntud väljend „jäägem sõpradeks“ - see on ilmselgelt liialt valus, kuid tahetakse lihtsalt natuke formaalsemalt hüvasti jätta. Sest selge on see, et oma eksi koos kellegi teisega on piinlik näha – mis siin veel sõprusest rääkida?
Ei ole head ilma halvata. Üks, millele võib sõprus olla baseerunud, on raha. Kui sul on seda krõbisevat ja veel palju, voolab pidevalt kuskilt uusi „sõpru“ välja, kes hakkavad sulle kätt rahakoti vahele toppima. Halvim, mis juhtuda võib, on see, et peadki neid oma sõpradeks. Ja siis tuleb see päev, mil näpud põhjas... kõik on kadunud... vaid sein on valmis su hala kuulama. Nii see juba on, et pimedas pole midagi häda, kuid valguse nägemine teeb haiget. Rahaga võib ka samastada meelemürke või mis iganes mõjutusvahendeid – on ju ka see sõber, kes baarileti ääres õlle välja teeb või tuld annab.
Kui kohtud iga päev samade inimestega nii-öelda sunnitud seltskonnas (kool, töökoht), ei pruugi su kaaslased veel sõbrad olla. Teid peavad ühendama sarnased eesmärgid, sümpaatia, lugupidamine teineteise suhtes ja nii edasi. Loomulikult on sõpruse mõistet väga raske lühidalt defineerida. Seda peab lihtsalt ise kogema. Mina olen seda teinud ja võin öelda, et elus ilma sõpradeta pole suurt midagi huvitavat.

Suitsetamine, alkoholi ja narkootikumide tarvitamine - meie aja trend, paratamatus või...

Kui tänapäeval võib igal hommikul ajalehest lugeda, kui hukka on läinud inimkond, ja eelkõige noorus, siis lugeja pahatihti ei teadvusta omale, et hukas on see olnud juba aegade hämarusest alates. Erinevad vaid ajad ja eluviisid. Tihtipeale on põhjuseks seadusega pahuksisse sattumine. Vastavad isikud saavad karistada – meetmeid on mitmeid. Kuid sellele ei mõtle keegi, mis oli tema patu põhjuseks, ning mis toimub üleüldse kannatanu sügaval sisemas – tema hinges. Leevendamaks oma vajadusi/kannatust, läheb inimene tihti kergema vastupanu teed ning haarab meelemürgi järele... Kuna kõik algab tavaliselt lapsepõlvest, on eluliselt tähtisiga tehtava sammu üle eelnevalt pingsalt järele mõelda. Kuid pahatihti pole see enamasti nii. Algul täiesti süütuna näiv olukord võib otsustavaks olla edasise elu suhtes. ’’Proovida ju võib,’’ ütleb nooruk, ’’kunagi on ikka esimene kord ja see ei tee nagunii midagi.’’ Ta tõmbab tikku ja süütab otsapidi huulte vahel oleva sigaretikoni. Teine kord tehakse niisama sõpradega, et seltskonda sulanduda. Ja nii edasi, kuni tekib otsene vajadus ’’nikotiinipirukate’’ järele. Siis ei mõelda enam, et ollakse karm kuju ega isegi seda, et tulevikus ei maksa laste saamise peale loota, vaid seda tehakse lihtsalt rahuldamaks oma, nüüdseks juba sama loomulikku vajadust nagu söömine. Kui aga käskida suitsetamine otsekohe päevapealt maha jätta, osutub see üpriski raskeks, või lausa võimatuks, sest alati juhtub mõni pood käepärast olema. Ning kas ekssõltlase elu muutub paremaks? Jah, kuid alles pärast pikka aega, kuna see nõuab harjumist ja ranget enesedistsipliini. Näiteks võiks tuua interneti või arvutimängud – kui oled neid mingi aja kasutanud, hakkavad nad niivõrd meeldima, et ei suuda lihtsalt enam loobuda. Need kaks asja võiks ju samahästi keelustada, kuna on nad ju samuti omamoodi sõltuvusttekitavad. Ja samuti on nad ka tervistkahjustavad. Nii on juba alati olnud, et ilma alkoholita pole ka õiget pidu. Kuna noortele on eelkõige keelatud vili eriti magus, haaratakse aga esimesest võimalusest kinni ja... Jah... tagajärgedeks üldjoontes oleks tuju muutus ja keha allumatus. Kuid miks siiski keelatakse alaealistel alkoholi osta/tarbida? Öeldakse, et nad ei vastuta oma tegude eest. Kuid seepeale esitaksin vastuküsimuse: kas täiskasvanud vastutavad oma tegude eest? Ilmselt mitte, kui istutakse purjuspäi rooli, aetakse alla ilmsüütuid inimesi, kiputakse võõra vara kallale ja tehakse suuremaidki sigadusi. Tänapäeval on paratamatus, et teismelised alkoholi tarbivad. Ainus vahe võrreldes täiskasvanutega on selles, et karistada saab juba tarbimise, mitte alles sellega kaasnevate tagajärgede eest. Kus on õiglus? Rääkides meelemürkidest, ei saa kuidagi kõrvale põigata tänapäeval enim peavalu tekitavast probleemist: narkootikumid. Siin vallas on juba väga kerge üle piiri astuda. Mõni gramm on otsustav elu ja surma küsimuses. Kiputakse ikka ütlema, et esimesest proovimisest jääd sõltlaseks, kuid kunagi ei täpsustata ainet ega selle kogust. Jätkem need isikud omale seisukohale. Olen lugenud, et Hollandis on kanep (väikestes kogustes, kuid siiski...) legaalne ja sellega seoses pole mingeid suuri probleeme. Tundub, et ei kehti ’’andsin sõrme, võttis terve käe’’ sündroom. Mingi mõnuaine legaliseerimisel tekiks alguses kindlasti suur buum, kuid see taanduks, kuna asi on muutunud nii igapäevaseks nagu suitsetamine või alkohol, mis tekitavad vähem kära. Inimese käekäik sõltub eelkõige temast endast. Ja kui ta ongi elu hammasrataste vahele jäänud, on see eelkõige tema enda probleem, kuidas ja kas üldse sealt supi seest välja saab, mille ta omale kokku keetis. Vanasõna ’’targem annab järele’’ on totaalne jama, kuna järeleandmine tähendab alistumist. Antud juhul narkootikumidele. Kui need aitavad tal oma uut maailma paremini mõista, siis kas on vaja temalt see ära võtta? Kas on mõtet võõrutusravil olla vaid selleks, et hiljem uuesti narkariks hakata? Kui on sellega juba korralikult algust tehtud, siis miks mitte viia see ’’võiduka’’ lõpuni? Nüüdisaja maailmas on alkohol, suitsetamine ja narkootikumide tarvitamine täiesti igapäevased nähtused. Kui võrrelda tänapäeva elementaarseid asju kauge minevikuga omadega, võib järeldada, et eelpool nimetatud ained on trendiks saanud. Ajad muutuvad, trendid samuti. Mis oli in eile, on out täna ja homme sootuks unustuse hõlma vajunud. Sinna pole midagi parata, kuna pea kõik on tänapäeval juba igaühele kättesaadav. Inimesi on erinevaid ja nad kehtestavad omale ka erinevaid reegleid, mis aitaksid neil paremini eluga toime tulla. Kuna issanda loomaaed on suur, ei eksisteeri ka õiget ega valet – mida üks hukka mõistab, seda teine kiidab taevani. Kõik algab eelkõige iseendast. Peab olema piisavalt tugev ning mitte järele andma. Kui aga on juba seda teed mindud, siis miks mitte minna juba lõpuni?

Elu tõelised ja näilised väärtused.

Mis on elu mõte? Selle kallal on juureldud juba kaua ning seda tehakse siiamaani. Väidetakse, et oma eluajal ei suuda inimene seda leida. Ent saamaks konkreetsemat vastust, oleks mõttekas sõnastada küsimus ümber. Mille nimel tasub elada?
Väärtused jagunevad... On näiteks sellised, mida hindad sina, või teised, mida väärtustavad isikud sinu ümber. Kuid kuna maailmavaade on igaühel oma, on suur tõenäosus, et tekivad konfliktid, sest mõlemad pooled tahavad oma arvamust peale suruda. Kuid nagu juba öeldud – arusaam asjadest on erinev. Seega pole olemas ei õiget ega vale vastust. Ent ometi – on ju aastate jooksul kujunenud nii–öelda dogmad, mille tähtsust ei seata kahtluse alla…
Kuna kõik algab siiski kodust, rajab baasi edukaks tulevikuks õnnelik pere-elu. Elul on varuks veel kõiksugu keerdkäike. Vältimaks neid, võiks ikka enne tundmatus kohas vettehüppamist ära kuulata vanemate ja elukogenumate nõu. On ju nemadki kord noored olnud. Selles mõttes võib generatsioonide erinevusest isegi kasu olla. Kodust saab ka alguse käitumine ning suhtumine – kõigesse. Perekond on omamoodi pelgupaik, mis pakub kaitset ning ei tõuka kunagi eemale.
Tundmaks elust rõõmu, võttes viimast, on tähtis seada maast madalast sihid, mille poole püüelda. On oluline leida mõni hobi, millega juba varakult süvenenult tegelema hakata. Heaks näiteks on sport või muusika – nad saavad pakkuda suurt naudingut ning plussiks on tunnustuse pälvimine. Niisamuti on tööga – selle eesmärk pole üksnes raha teenimine. Pigem eneseteostusvõimalus ja teadmine, et oled tähtis ning vajalik. On äärmiselt väikekodanlik seada raha esiplaanile.
Raha väärtust elus võib võtta aga kaheti. Kui äkki kukuks sülle suur hunnik raha, poleks ju kindlat plaani, kuidas seda otstarbekalt kulutada. Võid osta suures tuhinas maja, auto, kassi, naise… On ka võimalik hakata enda ümber inimesi kokku ostma, saamaks tunnet võimust ning tähtsusest. Kuid kui sa neid asju omades ikka veel õnnetu oled, pole sel kõigel võltsil ju mõtet. Seega võib järeldada, et rahal pole olulist rolli. Kuid asjale võib ka teisiti läheneda. Seades eesmärgiks midagi suurt… midagi ilusat ja kallist… (ent siiski mitte midagi utopistlikku) ning hakata selle nimel rasket vaeva nägema, end üles töötades. Ja näed – püüeldes selle poole tõestad oma suutelisust.
Kuna elame kiire eluviisiga infoühiskonnas, on mobiiltelefonid muutunud igapäevaseks nähtuseks. Ent paraku on asi juba nii kaugele läinud, et “pätsi” mitte-omavat isikut pole enam olemas (õnneks on see veel algstaadiumis). Eriti väljendub see internetikultuuri kaudu, kus on piiramatu sõnavabadus ning võimalus jääda anonüümseks. Samuti on noorte hulgas üha enam hakanud levima arvamus hariduse mõttetusest. Koolis valitsevad kaagid (potensiaalsed paadialused) intellektuaalide üle. Kuid hiljem vahetuvad rollid, kuna tänapäeva arenenud maade ühiskond soosib haritlasi. Seetõttu, pole mõtet koolis veedetavat aega niisama mööda lasta vuhiseda, vaid teha oluline investeering tulevikku hariduse näol. Ja kes nii ei arva, teevad suure karuteene oma elu tõukamisele prügikasti suunas.
Eelpool äramärgitud väärtused olid vaid mõned, mida siin ilmas hinnatakse. Ent elu on ju niivõrd mitmekesine, et võikski jääda neid üles lugema. Jätan selle siiski tegemata, kuna nagu juba eelpool mainitud, on maailmavaated varieeruvad ning musta rääkimine valgeks äärmiselt raske, kuna vana karu tantsima ei õpi.

JõuluLuule

Mets on sünge ilmega,
laip on kaetud lumega.
Näita valgust kaunis kuu,
aita leida võllapuu.